4.3.17

Uus lehekülg



Miks ma püüan näha, kui pole miskit nähtaval,
Miks püüan anda, kui keegi mulle võimalust ei anna,
Miks ma võitlen, et elada, kui elan selleks, et võidelda..

________________________________________________________________

Vabandage, et alustan kohmetusega - ma ei oska kuidagi koondada kõiki mõtteid, et endale rahuldav kirjutussünnitis tuleks. Seega ma ei koonda midagi. Delete ja impro - see vast alati vaikimisi parim.

Viimased paar nädalat on olnud emotsioonalne lõbusõit. Tujud vahetuvad momendiga seinast seina. See on see mugavustsoonist lahkumine. Sisimas hääl karjub endale sihikindlust, keskenduda tähtsatele asjadele, aga miskit muud ihkab väljendada haavatavust ning nõuab ligidust - ükskõik millist. Tundub nagu lõputu sisemine võitlus, mul on siiber sellest juba ja ma olen valmis alla andma. Seda ma teengi eesoleval nädalal. One way or a motherfuckin' other..

Ärkan igapäevaselt väikeses kooli ühiselamu ruumis kus elan üksinda. Üllatus! Täiesti emotsioonitult - parem kui keegi minuga esimesel tunnil kokku ei põrka. Tatsan esimese asjana kööki ja valmistan kuivkaalus tassitäie kiirkaerahelbeid koos kaneeliga. Muusika saatel söön selle ära koos lusikatäie oliiviõliga ning kahe d-vitamiini kapsliga. Hambapesu, riietumine ja tööle minek. Neljal tööpäeval viiest tassin spordikotti koos trenni- ja kooliriiete ning jalatsitega, mis kaalub kokku üks 15-20 kg. See juba omaette trenn. Päeva tippmoment on peale Revali jõusaalis rassimist aurusaunas ja/või jaapani saunas suremine. See on kõige ekstaatilisem tunne - trennist vallandunud kemikaalid oma tööd tegemas ja kuumus lõdvestamas kogu keha. Olen praegu suutnud käia eranditult trennis nii, et puhkan ühe päeva ja kolm päeva annan valu. Natukene koormav oli, aga edaspidi läheb ainult kergemaks. See peaks olema konstant mu elus, sest siis ma olen igapäevaselt igatepidi erksam - füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kolmandana tuleb kool. Iseenesest mulle meeldib seal, isegi kui seal on igav teinekord. Mulle meeldib ka üks klassiõde tohutult palju.. Arvan, et ma meeldin ka talle, aga viimasel ajal ma ei oska öelda. Las see teema olla. Ma ei hakka teile veel sellest teemast pikemalt pajatama. Lõpetuseks jõuan ma tagasi täpselt sinna, kus ma ärkan täiesti emotsioonitult. Täpselt sedasi ma ka päeva lõpetan. Mind ei takista miskit muretsemast kohe-nüüd ja praegu omale paremad tingimused, aga ma kohati tunnen, et olen ära teeninud selle. Mul on siiber küsimast endalt: kui mitu korda sa ämbrisse astud? Kogu see eelnimetatud jant annab omamoodi fookust. Olen päeva jooksul teatud situatsioonides väga väikese sütikuga ja valmis iga kell plahvatama - mitte füüsiliselt, vaid verbaalselt. Teen seda väga harva ja raske on seda tegelikult teie ettekujutusele sööta.
Igatahes, 2/3 päevast ma olen heas tujus ja vabal ajal olen väga mõtlik. Valitud üksikute inimeste ees julgen üldse haavatavust väljendada, sest ega tegelikult kedagi väga ei huvita - igalühel on omad probleemid ja keegi teine sinna miskit väga parata ka saa. Olin selle paari nädala jooksul hulganisti kirjutanud erinevaid jutte, küll masendavad küljest, teinekord positiivsest ja nii edasi. Kustutasin kõik ära.
Oma peas olen pime mees, kes istub kinni. Vaadake mu tulevikku, sest minevik on seljataga.
Tõsiselt loodan, et see sihikindlus viib ka millegini. Ma püüan elust praegu välja jätta igasugu mõttetuse - inimesed sealhulgas. Ma ei taha näha neid isiksusi praegu, kes ei kõnni oma juttu, vaid räägivad oma kõnnakust. Saate aru, mis silmas pean? Lugege veel kord. See on hea ütlus. Kõik need individuaalsed kontemplatsioonid kõrvale jättes, nägin täna venda ja me istusime pikemalt maha. Kuuma kakaoga. See jääb ainukeseks naljalaadseks ettekujutuseks seekord. Kõik asjad öeldud ja tehtud viimase kahe nädala jooksul, võtan ma kokku selle nii:
Liigne kaine mõistus võib olla hullus, ning kõige hullem - näha elu nagu ta on, mitte nagu ta olema peaks.
Mentaliteet jääb mineviku vabale ja vallatule minule kohaseks. Ma ei varu aega inimestele, kes ei tee seda minu jaoks ja need, kes seda väärivad, nende jaoks ma kõnnin läbi tule ja vee kui vajadus tekib. Lähen see nädal panka ja taotlen ettevõttele väikese rahasüsti, käendajaks võtan sõbra, kes ise pakkus seda positsiooni täitma ja tuult tiibadesse. Kohvi ma ka ei ole joonud kaks nädalat. Ma ei ütle kohe, et ma selle maha jätsin, aga ma sooviks seda teha. Üks asi mitme hulgast, kui me juba siia maha jätmise sündmusteni jõudsime. Ülejärgmine nädal pajatan kindlasti miskit vallatumat.

Senikaua olge aga tublid,
Njäu

10.2.17

Winter's Tale


Tundub, et möödunud on terve igavik viimasest reaalsest klaviatuuriklõbinast. Sügist kuulutasin tagasihoidlikult, ent entusiastliku ootusega, mis lugusid siia veel pajatada saaks. Praeguseks olen kui haavata saanud kutsikas - oskamata manada mõttemaailmas ühtegi tervikliku mõttetalgu. Mul on hea meel, et see koht eksisteerib. Just nimelt praegu on mul kõige rohkem seda vaja, et aru saada kuhu ma edasi komistan üksinda.

Jõudsin end suure entusiasmiga viia püha kolmainsusesse - töö, kool, naine - mõeldes, et kui keegi saab sellega üldse hakkama, siis see olen mina. Kindlasti suudan ka veel kolmainsuse murda ja trenni ka teha. Vale. Puha vale. Istu oma perse maha ja las elu õpetab Sulle natukene kuidas asjad käivad. Kui võtad miskit suurt ette, siis anna endast sada protsenti! Kui võtad mitu asja elus ette ja loodad endast anda igal pool sadat, siis ole valmis karmiks õppetunniks. Ega teistelt ei õpita, tuleb omad vitsad saada. Ja Sinu vitsad saabusid jäätunult - noh, nii lihtsalt, et jääks ikka tempel mällu.

     Kool? Klassivanem? Õpilasesindus? - Чиво это такое? Kool on nii tahaplaanile prioriteetidega jäänud, et asi on naljast kaugel. Ma ei kuku kindlasti välja ja siiamaani on kõik arvestused tehtud, aga no mingit eeskuju ma küll kellelegi seal seadnud pole. Üks "annan endast parima" maha kriipsutatud.
     Mäletan veel, et suhtesse astudes lubasin endale, et ma teen selle neiu õnnelikuks. Ma isegi kirjutasin ühte vihikusse punkt-punkti haaval üles, mille vastu ma ei tohi eksida suhtes. Nüüd, siin ja praegu, tunnistan, et ma eksisin nii mõnegi asja suhtes. Teine "annan endast parima" maha kriipsutatud.
     Töö? Sellega on kõik okei. See on üks asi, mille üle ei saa kurta. OÜ-tamine ei anna luksust väga viilida. Töösuhted on kindlasti kannatanud vahepeal ja läheb kokkuleppeväliste nüansside üle kraaklemiseks, aga keegi ei nurise teenuse kvaliteedi üle ja päeva lõpus on kõik muy bien.

2:1 minu kahjuks.

Olen üksik hunt jälle. Seitse kuud ja tosin päeva. Nii ebaortodoksne kui see suhe ka polnud, võin siira tänulikkusega ja armastust tundnud südamega teda ainult tänada selle koosveedetud aja ning mälestuste eest. Kui olen midagi üldse elus õigest teinud, oli see siis kui andsin oma südame talle. Jumal Kurat teab, et olen tegelikult väga kõva pähkel, mida lahti murda ja ma ei lase väga inimesi endale ligi.
Ükski armunud inimene ei saa öelda, et lahkuminek on kerge. See ei ole mõeldud olema kerge. See ongi armastuse võlu - see toob palju rõõmu ning samas kukutab ka impeeriumeid. Mul on nii valus järjekordselt olla lahkumineku täidesaatja. Ometi tuleb see ära teha, sest kogemused on näidanud, et korduvate probleemide esinemisel, jätkamine tekitab ainult paksu verd ja üksteise põlastust. Ma loodan, et ta mõistab seda otsust ja ei kaldu valust tingitud vihkamisele. Igavesti Sinu Scrat, mu Tammetõruke.

(Blogi konteksile kohane fakt: ma ei petnud teda kordagi. Jumal Kurat teab, et võimalusi oli. Müts maha südametunnistuse ees.)

Ja ärge kunagi laske enda kogemustel viia teeni, kus te leiate, et armastus ei ole seda väärt. See on. Kas teate seda sitta - kui te kukute, siis peate püsti tõusma? Ma lükkan tagasi selle. Teate miks? Kogu see elu on üks kukkumine. Igavene pimeduses kompamise seisund. Elu mõte ei ole löökidest püsti tõusmine. See on komistamine. Komistamine õiges suunas. See on ainus õige viis edasiliikumiseks.

Ehk olen pime faktide ees, ma ei tea. Vaatame tulevikku, sest minevik on seljataga. Vaatame kuhu edasi koperdab siis..

Tsau


5.10.16

Sügisekuulutaja


Tere kadunukesed ja tere sügis! Selline tunne, et alles tegin viimase postituse mõned nädalad tagasi, kuid reaalsuses hiilis suvi väga kähku mööda.

Naisterahva valisime oma riigipeaks - rõhk sõnal valisime, torkenoodiga. Kui ta ei võta oma ametiaja jooksul kordagi sõna valimiskorralduse muudatusest, siis ta on sitt. Pidasin ka oma sünnipäeva vahepeal. Väga tagasihoidlikult lihtsalt perekonnaga ja oma kallimaga. Mis siis kõike juhtunud on vahepeal?

Ma olen nüüd suhtes ühe imelise neiuga. Nüüdseks siis kolm kuud ja mõned loetud päevad. Elame koos hetkel Koplis ja kunagi lähiajal ehk kolime kesklinna. Vanast korterist pean veel viimased asjad ära võtma, aga sellega tsipa aega veel. Sõber elab seal edasi 22. oktoobrini.

Vahepeal registreerisin ka osaühingu enda nimele. Esimene küsimus on kindlasti mida ma siis ette võtan? Midagi. Lihtlabane OÜ-tamine hetkel. Annab võimaluse praktiseerida ettevõtlusega kaasnevaid protsesse - lepingud, arved, kulud. Muidugi ka paarsada lisa eurot kuus. Raamatupidaja sain ka omale ühe VÄGA toreda ning kogenenud tädikese. Ta on sellega tegelenud kauem kui mina olen siin ilmal eksisteerinud ja ta osutab seda teenust mulle tasuta mõned kuud järgneva põhjusega: "Sinuga saab see hea eksperiment olema, Sind ei ole veel ära rikutud, saan õpetada Sind kohe asju ajama korrektselt. Esimese asjana õpime ära tšekkide toomise." No ja mõistagi see, et ma ei tekita talle ulme paberimajandust üksinda pusides hetkel.
     Ettevõte kellele teenust pakun krimpsutas silmi natukene kui esitasin eelmine kuu arve. Tehti ka üks krõbe kommentaar ja leidsin end silmitsi reaalsusega, et meil ei ole sõlmitud lepingut ja keegi ei takistaks neil mind lihtsalt labaselt üle laskmast. Välja arvatud see .. et mul on nüüdseks USB pulgal kogu nende ettevõtte intellektuaalne vara, mida hoitakse arvutitel. Varsti on ka kõikvõimalikud paroolid mida igapäevaselt kontoris sisse toksitakse. Keegi kasvõi mõtleb miskit maksmata jätta, siis kisun nende kodulehekülje maha, müün kliendiandmebaasi ja muud strateegiad konkurentidele ja peaksin vähemalt enamvähem omadega nulli tulema. Konfidentsiaalsuslepingut sõlmitud ei ole, seega mul on vabad käed. Eks ühtlasi on see ka hea trumpkaart kui sealt lahkuma hakkan ja esitan lõpparve - tahaks ju puhkuseraha ka ja isegi osalise tööaja puhul see koguneb. Ei ole isegi kahtluse varju, et rakendan silm-silmade vastu põhimõtet situatsioonis, kus kardan, et mind püütakse üle mängida.

Aitasin ka Vennale oma väikeettevõtte luua - logo, kodulehekülg, asutamine ja juriidilised küsimused. Korterikaaslasel on huvitavam lugu. Ta isa käskis tal ettevõte teha ning andis lihtsalt ampsu oma tegemistest talle. Sealt saab ka palju huvitavat infot ning harva ise ehk nõu pakkuda. Muretsesin talle kollanokast raamatupidaja, eks näis kuniks ta ümber mõtleb ja soovib minu oma juurde kolida oma paberimajandusega. Tahaks, et mul oleks veel taolisi tuttavaid kel sarnased motiivid ja ettevõtmised. Enda kolmekümne pealisest klassist kahjuks selliseid ei leidnud. Imestamapanev arvestades eriala. Muidugist..

..Käin ka nüüd Tallinna Majanduskoolis. Kaalutletud põhjustel ma jätan palju detaile mainimata. Niipalju võin pajatada, et mul on tore klass ja nii hea meel koolis käia. Klassis on paar tosinat naisterahvast ning pool tosinat meesterahvast. Kui ma ei eksi, siis olen kõige vanem meeste seas, aga ma ei ole kindel, sest pole siiamaani lähemalt tutvunud ühegi klassivennaga. Tegin ka meile fesari grupi, ühe laheda logo ja tegin üleskutse üksteist aidata õpingutes võimalikult palju. Püüan isegi panustada nii palju kui võimalik. Aeg läks edasi ja läksin ka õpilasesindusse. Seal tõstatati teema, et igas klassis tuleb valida klassivanem. Tegin lühikokkuvõtte koosolekul räägitust ja mainisin ka, et meie klass siis valiks ja pakkusin ise välja ühe toreda klassiõe, kelles näen struktueeritud mõtlejat ja korraldajat. Ühehäälselt valiti mind ja too klassiõde ütles, et ta ei soovi, kuna olen kõigi poolehoiu juba omale võitnud. See ju ei ole presidendi valimine, vaid pigem kes soovib vormis, aga kui nii, siis nii. Ma väga ei soovinud selleks hakata, aga omamoodi lahe kui inimesed näevad minus eestvedajat. Eks annan endast parima ja loodan, et neid alt ei vea. Esimese asjana korraldan meile ühise ürituse niipea kui direktriss annab mulle rohkem infot selle kohta, mida kool kinni maksab.

Ja ega rohkem väga pajatada polegi. Töö, kool, õppimine ja kallimaga koos aja veetmine. Trennist ei tea enam miskit. Omal vabal valikul raamatute lugemine ja niisama kirjutamine on ka kõrvale jäänud. Eks need ole paratamatud ohverdused.

Mul on ainult kaks sihti hetkel. Saada selle OÜ-tamisega nii kaugele, et võtan selle nimele auto ja ühtlasi teen ka osakapitali sissemakse ära. (Klišee or what?) Kõige muuga on lihtsalt go with flow. Senikaua olen üliõnnelik kui mul on koolis viie seis igas aines, mis hetkel ka on, kuigi meil ei ole hindeid, vaid lihtsalt arvestused ja kui saan päeva lõpus tunnike-kaks oma kallimaga aega veeta. Mõtleme välja mis edasi saab, siis kui resursse rohkem, okei? :)

Jätkan ehk vabal ajal mõne mõttemõlgutuse avaldamisega siin. Iseenesest nagu millestki oleks ikka kirjutada. Meil on siin õppejõus üks-kaks psühholoogi ja nad mõtestavad lahti isegi paar huvitavat kontsepti, millest saaks ehk mõne loo pajatada oma kogemustest lähtuvalt. Senikaua olge aga tublid, tsau!











7.8.16

Põletame sildu


07.08 2:28
Teised sulevad oma silmad ja näevad unenägusid, aga ära jää magama, võta miskit ette.

Olen tõesti selle koha unarusse jätnud ja ei taha praegugi midagi kirjutada. Tahan, et mõned lõngakerad end lahti harutaksid, siis oleks teile vähemalt miskit pajatada ka. Jääme mu sünnipäeva ootama kuukese pärast. :)

Olge tublid ja nautige suve lõppu.
2:50 (22 minutit, et seda kirjutada?)

18.6.16

Keelepeks

Istun hetkel maal ja ei tee absoluutselt mitte midagi. Annan voli tehnikasõltuvusele ja vedelen diivanil. Registreerisime täna vahepeal Vennale ettevõtte ära. Külmikut rüüstan ka alatasa. Sellepärast maal olla nii tore ongi, ma lihtsalt söön end lõhki - ei väsi seda kordamast. Käisin ka trennis mõned päevad tagasi ning tegin ainult baasharjutusi - kükk, jõutõmme ja rinnalt surumine. Isegi pärast kahekuist pausi ja lugematuid pahandusi, olen tugevam, kui enne. What the actual fuck body? Nice. Muidugi tulemus on see, et kõndisin kaks päeva nagu pingviin lihasevaludest. Äkki mul on geneetiline soodumus püsida heas vormis? Kes teab.. aitab sest.

Merje oli vahepeal pahane. Üks neiudest, kes pärast ühte ööd kuulutas meie ühistele tuttavatele, et oleme paar, on pahane. Lihtsalt ignoreerisin teda pärast seda, mille peale ta tituleeris mu ühiste tuttavate seas fuckboy-ks (See oli veidi halb käitumine minu poolt, aga samuti ka tema poolt.) Suguvõsa on pahane. Mõned uued tutvused on pahased, kuna üks neiu kadus nende seltskonnast ja veedab aega minuga, mille peale nad püüdsid talle keelt peksta minu kohta. Kõik on ühesõnaga pahased. Siin ma olen kiikumas jalg üle jala, vahetades paar sõna eksiga, kellega sai koos oldud paar kuud ja mida ma kohe üldse ei tohiks teha. Ei huvita üldse mida keegi arvab. Ei näe isegi vajadust oma seisukohti kaitsta. Sedasi peaksid kõik inimesed tegema, kes tunnevad, et nende kaela lükatakse miskit alusetult - süüdlane hakkab tuliselt kaitsma. Külajutud tuleks alati võtta soolateraga. Ei ole lepitaja - olen eemale lükkaja. If you don't give me benefit of the doubt, I will not give the benefit of an explanation. (Kuidas tõlkida benefit of the doubt eesti keelde? Ei ole lihtsalt see efekt.. ) 

EBA 2016 trehvasin ka korraks. Hästi palju säravaid tüdrukuid. Nii palju lausa, et ma ei suutnud seal ruumis olla üle 5 minuti. Nägin ära palju tuttavaid sinna kogunes ja ses umbses ruumis hakkas vaikselt liiga palav. Teisalt oli lahkumisel teine põhjus. Ma tahtsin juba kohtuda selle neiuga, kellega oli õhtu koos plaanitud. Tulin eile maale ja mainisin ka emale, et trehvasin sinna. Tema vastus: "See üritus kus kõik tüdrukud mängisid Hollywoody staare?" Jah, just nimelt, ema, seesamune. :D

Silmarõõm on endiselt sama neiu. Ta on lahe, ta on äge, ta tahab tingimatult lihtsalt aega koos veeta nii, et saan teha omi asju. Kalli-ralli talle. Igatahes. Kandideerin see aasta uuesti Tallinna Majanduskooli, võib-olla veel kuskile ja püüan rassida terve suvi trenni. Jaanipäev tuleb sõbra krundil koos erinevate tuttavatega ja sugulasega, kes tuleb Soomest külla. Saab kahtlemata lõbus olema.

Olge tublid ja tehke mingi päikesetants ümber lõkke. Villand sest vihmast. Tsau :)

13.6.16

Tere suvi?

Kuidas ma küll ei soovi kirjutada mingil põhjusel, aga lubadus on lubadus. Vabandan et jäin päevaga hiljaks. Hei!

Suvised ilmad - need on alati minu jaoks esindanud vabadust ja seiklusi. Eks paljudes meis see nii ole üleskasvatuse tõttu. Niikui soojad päikesekiired nahka paitama hakkavad, hakkan aktiivseks, just nimelt väljas käimiste ja sotsialiseerumise kohapealt. Kui ma pole parajasti väljas, siis kodus vedeledes olen kirjutanud huvi korras C/C++ ja Javascripti ühe programmi jaoks. See pole isegi kasulik, aga see on minu jaoks huvitav ja loogiline. Äriplaan sai ei vastuse. Viis punkti oli valesti. Kaks neist tundusid täiesti ajuvabad argumendid olevat. Võtan selle uuesti augustis kätte ja kirjutan ümber. Tahaks juba lihtsalt põhimõtte pärast seda "Jah" vastust saada. Ei hakka mingeid lubadusi või asju siin suve hakul suveks tegema. Nagunii olen hetkel elupõletaja režiimis.

Huvitav?
Kuidas Sina omale tutvusi valid, mida sa tähele paned ja mida sa hindad? Nagu ma endast olen rääkinud, siis mind paeluvad huvitavad inimesed. Punkt. Mind ei huvita kas sa oled rikas, vaene, noor, vana või mis-iganes. Saan kõigiga läbi, kui ma nendega ühise keele leian. Imetlen ka amoraalseid oskusi teinekord, peaasi et see ei ületaks hea-kaootilisuse piire. Ehk siis, et inimene ei oleks üdini halb või kehastus väitest - inimene on inimesele hunt. Imetlen oskust olla kompleksivaba, oskust tunda end lapsena ja üle kõige oskust olla heatahtlik. Olen jällegist kirjute inimestega tutvunud. Paljud neist ei ole lihtsalt minu tass teed. Muide, ei mäletagi millal viimati võõra meesoost isikuga sõbrunesin. Uus compadre või nii. Nope, ei meenu. Tutvused, tutvused ja veelkord tutvused, kes hääbuvad lihtsalt näoraamatu nimekirja. Ega ses midagi halba ei olegi. Omamoodi rikastav.

Vaesemehe ristiisa .. või siis pigem ristionu
Onust on jutt. Saaga jätkub. Ema on suguvõsas maha tehtud, mina kaasa arvatud. Uskumatu mis valede ja manipulatsiooni teel ta on selle saavutanud. Ma ei tunnista teda enam onuna. Millegipärast on see lausa imetlusväärne kui palju see inimene suudab oma tahtmist saada. Ei tasu teda lolliks tembeldada idiootsuste eest. 90' gängsterit mänginud ja muid sigadusi korda saatnud onuke. Mehel on välja arenenud oskus luisata häid valesid ja inimesi manipuleerida. See väljendub väga hästi kõnemaneeris ja sõnavalikus. Olin kõrvaltaatajana lasknud sel tramburail jätkuda siiamaani, kuni üks päev helises telefon - ekraanilt vaatas vastu nimi "Vanaema." Minu üllatuseks hakkas onu rääkima teispool toru. Jutu sisu oli see, et mu perekond on vanaemale liiga teinud ja tal on vaja rääkida minuga näost näkku, mees mehele. See taktika, kuidas ta inimesi paneb nõustuma, on päris tõhus. Retoorilised küsimused ja jutu sisu on täpselt parajalt moonutatud, et inimene jääbki kahtlema tões. Üks hetk sai villand sest jutust, kuna jutu iva oli praktiliselt mind ässitada oma vanemate vastu. Ma segasin ükskõikselt tema jutule vahele ning ütlesin, et mul ei ole aega kohtuda temaga enne juulikuud ega näegi mõtet sel kohtumisel aitamaks tal vanaema korter kuidagi enda nimele saada. Selle peale ta ütles, et asi pole selles ja ise tean millega riskin - tema on viimse piirini viidud ja ta ületab selle kui ma ei kohtu temaga. Ütlesin lõpetuseks, et tee mis sa tegema pead, eks siis piiril kohtume. Järgmine päev levis suguvõsas juba oi-oiii mis jutud. Algul kõik kahtlesid, aga nüüdseks juba suguvõsa ema vastu. Ma ei aruta seda sisu, mul hakkab otsaees veresoon tuksuma selle ajuvabaduse peale. Nüüd selle nädala keskel helistas veel vanaema viivuks, kes on samuti nõutu abivahend kõiges selles. Ta on juba nii vana ja ei mõista, et ta ei tohi kõike kõigiga arutada. Aga samas ei saa seda talle pahaks panna - ta lihtsalt soovib laste ja lapselaste tähelepanu. Chit-chat kõrvale jättes ja kerides sinnani kuniks vestlus jõudis antud teemani, läksin ma ikka väga närvi. Järjekordselt kuulsid ulmelugusid ja et ma olin vanaema ka maha teinud. Kaotasin enesekontrolli. Viibisin just Tallinna sadama lähedal ühe kontorihoone retseptionis, ümbritusetud ülikondades inimestest ning sõnasin vene keeles telefoni, et kui onu oma suud kinni ei pane, siis ma löön maha ta, nahhui. Ma ei ropenda kunagi endast generatsioon vanemate inimeste ees. Ups. Ausalt mul ei ole sõnu sellele tsirkusele. Ainuke lahendus on vastu manipuleerida inimesi, kuigi niiväga tahaks talle vastu vahtimist lihtsalt anda. Haukuvat koera mängida, nagu tema seda on, ei ole mõtet ja tühiseid ähvardusi loopida. Tahad kellelegi halba teha, siis ole vait ja tee seda. Ma lähen üks nädalavahetus maale ja teen täpselt seda, mida tema teeb. Kõige rohkem ajab mind närvi see, et paar aastat tagasi oli meil kokkulepe vaikimise suhtes. Mida tema tegi? Jooksis järgmisel päeval küla peale pajatama. Kuidas siis silmakirjatsejat tõsiselt võtta, kui ta püüab rõhuda sind oma tahtele alluma väitega, et ole mees. Viiekümne aastane laps alles. Ilma oma sõnata oled sa lihtsalt mehe kest. Punkt.

Mehe suurim nõrkus
Femme fatale.

Jätkuvalt veidikene käest ära. Isegi liiga käest ära. Naabritüdruku saaga on hetkel lõpule jõudnud. Olin mulje jätnud üks õhtu, et solvusin. Ma ei kujuta ette kust ta selle välja luges.
Ma ei ole solvuja -  
mind ei huvita, seks ma mängin vagurat 
või äkki tuleneb faktist, et mul sugulaseks kurat.
Mis ma ikka seda kassi-hiirt mängin. Sõprus mind väga ei huvita, kui siis sinnamaani, et oleks tore harva kohtuda ja muljetada. Kõik muu mis vahepeal juhtunud on, ei vaja või ei tohi üles kirjutada. Hetkel on lihtsalt üks silmarõõm kes on veidi õrnahingeline. Tema naeratus võib sulatada jäämägesid ning temas on täpselt paras hulk tervislikku ükskõiksust. Täpselt meelt mööda suudleja ja kõike muud toredat. Olen kaks ööd praktiliselt magamata hetkel. Meenutab nooruspõlve, mil mürasid väsimatult päevad-ööd läbi.

Miskit veel?
See noor sugulane kes viibib vaimuhaiglas antidepressantide peal, on ikka nii kohutav lugu. Aina pikendatakse seda aega ning ravimite doose. Mis pidid olema algul üks nädal, on nüüdseks neljaks nädalaks pikendatud. Olen mitu korda proovinud nüüd teda sealt välja kiskuda, et läheks teeks ükskõik mida - kinno, randa, mis-iganes. Ja ta ütleb ainiti, et tal käib pea pidevalt ringi ning ta lihtsalt ei jõua ega taha. Kirjutasin ta emale, et ta võtaks ta sealt haiglast ära. Mingi ravimite täis pumpamine ei ole kohe kindlasti lahendus hingehädadele. See peaks olema variant alles siis kui oled juba lootuse kaodanud ja tahad aedviljaks muutuda.

Inimesed on ikka lollid vahepeal.. No on ju?! Nende mõtete üles kirjutamine teeb juba vihaseks. Siinkohal ma lõpetan. Usun, et olen terve suvi suhteliselt vaikne blogis.

Päikest teile!

10.6.16

Baila!

Kell on 6:07. Ma olen vast joobes baila mängust. See päev oli nii imelik. Kohtusin täna kolme neiuga. Üks kellega tahaks koos olla. Teine kellega tahaks sõber olla. Kolmas kes oli minust pikem ja täielik kiisu - kiskja voodis. Te ei kujuta ette kui väga ta meenutas seda tüdrukut kellega paar kuud koos olin hiljuti. Üks ühele iseloomult, välimuselt ja ka voodis. Parem on kui ma ei kohtu rohkem temaga - tulega mängimine.

Igatahes algab tööpäev paari tunni pärast. Kui ma viimased paar päeva nurisesin mõndadele, et süümekad pitsitavad südant, siis praegult tunnen, et olen läbinud uue läve. Ma luban, et kirjutan erinevatest saagadest vähemalt esmaspäevaks. Vähemalt nüüd olen sunnitud seda tegema. Seniks aga jõudu tööle ja ilmataat ära palun mängi krutskeid.

Tsau